1.mai - totaalne muutumine

Olen siin blogis pisut kirjeldanud oma "lossipreili" elu. Olin lossi näol leidnud omale pisikese nurga, kus rahulikult oma magistrikraadi poole püüelda ja tööd kirjutada. Jaanuaris sai aga töö kaitstud ning tuba oli seega oma põhifunktsiooni täitnud. Lisaks magistritöö kirjutamise kohana sai toakest kasutada ka külmkambrina - see oli koht, kus sai ilmselt kaua värskena säilida. Aga et ma pole roos, keda tuleb hoida keldris kaelani külmas vees, otsustasin, et sall-müts-kindad-villased sokid-mitu kampsunit-3 tekki tuleb koduriietena kõrvale jätta ja endale ikkagi soojem pesa leida. Loodan, et on ka teisi mooduseid kaua noor ja värske säilida :D.

Igatahes otsus koju vanemate juurde tagasi kolida, küpses mõnda aega, ning 1.maiks sai see valmis. Tuli vähemalt mõnda aega taas jagada puid ja maid vanematega, elada küll pead-jalad koos, aga vähemalt soojas :D (Praegu hakkan mõtlema, et appi, kas see oli ALLES 3 nädalat tagasi, mul on selline tunne, et olen juba paar kuud kodus elanud). Niisiis otsustasin ma pakkida kokku kõik oma vähesed asjad, mis ma olin suutnud selle väikese, 1,5x3,5 m pinna peale kokku pressida, ning teisaldada nad taas kodusele pinnale.

1.mai päeval toppisime Rainisega koos kottidesse-kastidesse-kaussidesse ja mujale kõik, mis vähegi suutsime (ja me tõesti suutsime palju) ning ladusime need kenasti koridori. Seda hiiglaslikku hunnikut vaadates tekkis tunne, et meil oleks vähemalt furgooni vaja selle kõige vedamiseks, aga kui vennaraas oma Ford universaaliga kohale jõudis, selgus, et see auto teeb imesid, ning mahutab isegi minu hiiglaslikud maise vara hunnikud korraga ühte autosse. Muidugi peab siiski mainima, et paar päeva tagasi olime siiski mõned asjad (vähese mööbli ja paar muud asja) juba Rainise juurde viinud (ei, ma ei koli hetkel tema juurde, aga kodus polnud lihtsalt ruumi mööbli jaoks). Nii et tegelikkuses oli mu elu siiski sel hetkel 2 autotäit.

Õhtul aga otsustasin ma siiski olla Rainise juures, nagu ikka nädalavahetustel. Rainis tegi mu elu äärmiselt mõnusaks. Hämaruse saabudes süüdati toas küünlad ning toodi ette magustoit (ja kõige selle keskel ei mäleta ma, mis see oli, võimalik, et sõime jäätist). Seejärel aga ilmusid nagu imeväel lauale 2 südamekujulist koogikest. Mmmm.... Niisugune tõeliselt romantiline õhtu. Lisaks sellele aga vaatas Rainis mulle särasilmselt otsa ja ütles, et tal on mulle veel üks kingitus. Hing ei julgenud veel aimata... aga...

Hetk hiljem istus Rainis veelgi säravamate silmadega minu ees ja küsis, karbike sõrmusega käes, kas tuleksin talle naiseks. Muidugi, muidugi tulen! Selles ei ole ju kahtlustki. Mul oli õnnis võimalus seepeale kalli Rainise õlg märjaks nutta ja olla kõige õnnelikum inimene maailmas sel hetkel ja muidugi ka edaspidi. Tema on see inimene, kellega tahan veeta kogu oma ülejäänud elu ja terve igaviku. Temast saab nüüd pereliige. Tõeliselt.

Järgmisel päeval oli mul kahtlemata võimalus rõõmusõnumeid ka paljudele teatada, sest läksime kooriga laulma kõigepealt Kambja kirikusse ja siis Taagepera kirikusse. Viimane oli üks väga armas kirik, mis asub tegelikult hoopis Alal. Samuti käisime kaemas Taagepera lossi ning eks juba liikusid mõtted ka sinnapoole, kus korraldada see kõige kaunim päev - pulmapäev. Taagepera lossis oleks kahtlemata võimalus, kuigi pidin tunnistama, et olen just lossipreili staatusest loobunud ja ei vajaks enam nii suurejoonelist peopaika. Tahaks midagi armsat ja kodust.

Ma usun, et oleme selle paiga juba leidnud.
Aga sellest ja meie saagast saab lähemalt lugeda Pia ja Rainise blogist.

Google translate

Vot niimoodi siis arvabki Google Translate meie rahvuslikust laulust :D

Lossipreili saaga

Juba üsna üksjagu vett on voolanu merre mu viimasest postitusest. Aga ma siiski mõtlesin, et viimase aja sündmused on piisavalt põnevad, et neist mõne reaga enesele ja maailmale meenutuseks jälg jätta.

Esiteks võin ma uhkusega teatada, et minu ebatavaliste elu- ja magamispaikade nimekiri pikenes veel ühe ebatavalise paiga võrra. Senisest nimekirjast võiks eredamate hetkedena nimetada ehk järgmisi paiku:

-Abruka rahvamaja lava, madrats
-Kaukaasia hotellidirektori kabinet, diivan
-Raadio stuudio katusealune kunku (regulaarne elukoht :D) ja teise stuudio põrand
-Koolimaja õpetajate toa põranda madrats enne koolipäeva algust
-Koolimaja pööningu 2x5 ruutmeetri suurune katusealune kunku (seal sai elatud pisut üle aasta)

Ja nüüd siis võib sinna uhkesti lisada koha, mida rahvasuus tuntakse peene nimega "Oru loss" ent mis pisut proosalisemalt väljendudes on endine lastehaigla ja polikliinik Toomemäel. Aga selle ma jätan valjusti mainimata (ja selle samuti, et toa suurus on circa poolteist korda 4 meetrit), sest palju suursugusem on end ikkagi lossipreiliks tituleerida ja lasta inimestel ette kujutada, et magan nüüdsest uhkes palees baldahhiinvoodis.

Just niisamasugune see loss ongi. Kas pole mitte tõeliselt äge! :D Lisaks veel võin öelda, et 2 aastat elasin lapsena selle lossi ühel pool Oru tänaval ja üle aasta nüüd teisel pool Jakobi tänaval. No ei raatsi kohe kaugele minna kodukohast. Minu esimene kodu jääb sealt ka vaid 5 minuti kaugusele (seal kus õunaaed on - loe altpoolt õunasaagat).

Teiseks väga oluliseks teetähiseks on mu printsi jõudmine Tartusse määramatuks ajaks (ei, ta ei ela samas lossis kus mina :D). Kuna meie kolimised langesid üsna ootamatult ühele ja samale päevale, siis võib ette kujutada, et möödunud laupäev, 12.september, kulges meeletu tassimise, hunniku kastide ja muu sellise tähe all ja lõppes lõõgastavas vahuvannis ning küünlavalguselises tähistamishõngus. Mmm...

Ja kolmandaks sai täna ette võetud suuremat sorti õunamanipulatsioon, mis tähendas seda, et vanaema suure aia rohule sadanud poolest miljonist õunast üritas hulk Pariseid viimset välja pressida. Selleks oli maja taha veranda ette paigaldatud suur õunapress ning purustaja ning naisparised - mina, ema ja Malle kandsid õunu ette ning aitasid purustada ning Malle varustas õunalisi veel eriti maitsva õunakoogiga. Pariste meespool aga koosseisus vennad Peeter ja Andres ja poeg Priit ja mittepärisparis Rainis tegelesid siis ülejäänud töötlusega ning õunte puu otsast alla meelitamisega. Selle peale tuli meelde õnnis lapsepõlv Taara puiesteel, kus oli samuti õunaaed ning sügisel sai üheskoos õunu puu otsast alla raputatud, kuivaks väänatud ja kas siis promillita või promilliga hiljem ära joodud. Suur õunaveinivaat ikka sügisel mulksus voodi kõrval ja kuigi lastel sealt matti võtta ei lastud, oli seda ikkagi põnev vaadata. :D

Vot sellised õunalõhnalised lossipreili lood. :)

***

Vali mind!

Vaata videot siit!

Teeme ära

Kindlasti kuulsid enamik eestimaalasi aktsioonist nimega "Teeme Ära", mille seekordseks eesmärgiks oli moodustada üle Eesti mõttekodasid ja arutleda erinevate teemade üle ja pakkuda lahendusi. Üllatuslikult oli talgutajaid (ja targutajaid :D:D:D) seekord üle 11000 ja mõttekodasid üle Eesti üle 1300. Nii et igati mahukas ettevõtmine.

Plaanisin ja kaalutlesin minagi, kes panna käed külge, sest see päev oli igasuguseid tegemisi juba täis, aga siis, kui saabusin Pereraadiosse, avastasin et just samas majas toimub 1 mõttekoda. Ja selle aeg sobitus täpselt nõnda, et täitnuks mu vaba aja ühe ja teise ülesande vahel ja nõnda otsustasin, et peab ikka andma oma panuse Eestimaa paremaks muutmiseks. Liitusin kojaga, mis kandis nime "Sõbralt sõbrale" ja mida juhatas Einike Pilli.

Nõnda sattusingi 1.mai hommikupoolikul arutelema teemade üle, mis Eestimaale vajalikuks võiksid osutuda. Meid oli kokku 8 (päris mõnus hulk heaks aruteluks) ja küsimused, millele püüdsime lahendust leida, olid järgmised:

Kuidas viia kokku omavahel inimene, kes vajab abi või tööd ja inimene, kellel on seda abi või tööd võimalik pakkuda?
Kuidas aidata töötuks jäänud inimesi?
Kuidas õpetada koolis seda, mida elus tegelikult vaja läheb?
Kuidas hoida noored tänavalt eemal?

Igatahes 5 aruteluks antud tundi ja hunnik Teeme Ära projekti kaudu saadetud komme kadusid märkamatult ja hinge jäi hea soe tunne, et ehk on meie ideedest natuke kasu.

Igatahes väga vahva ettevõtmine :)

Kellel huvi selle vastu lähemalt, vaadake aadressile www.minueesti.ee

Kui Tallinnasse läheme, läheme kohvikusse ja... loomaaeda

Jah, tõesti, kohvikus ja loomaaias sai sel kaunil aprillipäeval käidud. Üle paljude aastate. See oli imeilus päev, päike säras ja loomaaias oli vaid paar üksikut külastajat, mis tähendas, et võisime rahulikult kõndida ja vaadata kevadiselt rõõmsaid loomi.














Ja nägime ka uut jääkaru Nordi, kellele emakaru Vaida oli ilmselt silma juba peale pannud, sest ta väga hoolega pistis oma nina puuri vahelt läbi, nagu tahtes öelda, et laske meid juba kokku. :)

Üks vahva nädalavahetus

Mõnikord saab mõni hea idee ka teoks :)

Olen pikka aega unistanud, et saaks selle vahva Pildiraadio rahvaga midagi toredat koos ette võtta. Lihtsalt olla koos ka reaalselt, ajada juttu, teha midagi põnevat :D Ja nii sündiski mõte minna koos uisutama.

Laupäeval olidki Premia jäähallis koos 4 vaprat, kes hirmu trotsides omale tritsud alla panid ja ei lasknud end jää libedusest heidutada. (Kuigi ohutuse mõttes võiks ju seal naaaaaaaatukene liivatada või mis? :D)

Sõpradele...

Mõtted, mis on südames, on nagu idanevad seemned... Kui neid ühel hetkel ümber ei istuta, hakkavad nad suisa haiget tegema, tahavad nii kangesti välja, võrsuda, sirguda... Sestap saab siia mõned read kirja pandud teile, armsad sõbrad.

Kuigi sõnad on sageli vaesed selle kõrval, mida süda tunneb, siis ometigi tahaksin siin mõne sõnaga väljendada seda rõõmu ja tänu, mille teie mu ellu olete toonud, head sõbrad!

Tegelikult, ma olen sõnatu.

:)

Igaüks teist on oma erilisel kombel kinkinud mu ellu värve, muutes Jumala kaasa antud lõuendi värvide sümfooniaks. Igaühel teist on selles oma koht, igaüks on väga oluline... Ma tahan rõõmuga ikka ja jälle mõtteis peatuda ja mõelda tänulikult igale naeratusele, mille olen teilt saanud, olgu see siis reaalne rõõmuväljendus või virtuaalne emotikon :). Ma tahan peatuda igal hetkel, mil te olete märganud tulla ja minuga koos naerda või nutta. Ma tahan peatuda igal hetkel, mil te olete minuga vestelnud või minuga koos vaikinud.

See pole minu jaoks pelgalt osa igapäevaelust. Kui keegi teist mind kõnetab, naeratab, veedab koos minuga aega, on suurem kingitus kui pelgad sõnad seda väljendada suudaksid.
Mõnikord on see vaid kerge õlalepatsutus...
hetked, mil ei suuda teha muud, kui lihtsalt koos naerda, saamata sõna suust...
jalutuskäigud vaikuses, lastel kõneleda loodusel enese ümber...
küsimus "Miks oled nukker?" ja püüdlus mind lohutada...
oma avastuste ja rõõmu jagamine...
kutsed mõnusale koosolemisele...
lihtsalt niisama tehtud telefonikõne...
ootamatult saadetud julgustav ja kinnitav e-mail...
koos palvetamine...

Armsad, seda lihtsalt on rohkem kui suudan uskuda! :)
Sageli on parim, mida suudan selle peale teha, vaid häbelikult naeratada, samas kui hing ja süda ihkab teid kõvasti kõvasti kallistada ja öelda, et ma olen nii rõõmus, nii õnnelik, lihtsalt selle pärast, et olete olemas... Iga sõna, iga naeratus on minu jaoks nagu ootamatult ilmunud soe päikesekiir, mis hellalt nägu paitab ja päeva eriliseks teeb. See jääb särama minusse ka veel siis, kui te ammu oma toimetuste juurde olete pöördunud. Tegelikult jääb kõik see minusse enamasti alatiseks särama. Mõelda oma heade sõprade peale on nagu istuda pehmes tugitoolis sooja kamina ees või seista jalgupidi rannaliivas, lasta soojadel lainetel jalgu pesta ning päikesel oma palgeid emmata.

Ma tahan lihtsalt öelda

AITÄH teile, et olemas olete!

Igaüks teist :)

Te olete suur õnnistus!

Advendimõtted

Meie Pauluse Kammerkoori dirigent Anna otsustas sel aastal teha ühe väga vahva projekti - meie oma advendikalendri. See seisnes selles, et iga kooriliige sai omale ühe küsimuse, milllele vastata. Küsimused tegid Anna ja Laura, mõeldes just iga konkreetse inimese, tema eripärasuse peale eraldi. Nii said need küsimused kõik unikaalsed. See oli imetore mõte, sest nii sai igaüks just iseennast avada sellisena, nagu ta oli. Ja kõik need mõtted koondati ühiselt väikesesse raamatusse - sellest saigi "Meie oma advendikalender", mida igal advendipäeval lugeda.

Minu küsimuse mõtles välja Laura - tal on imeline and märgata igat inimest ja välja tuua kõikides nende parim. :) Ja sel kaunil advendiajal tahaksin kõikidega jagada oma mõtteid.
Rändurihingega inimese küsimus oli:

Kus on minu meelest kõige ilusam paik maa peal?

Teed on mind viinud paljudesse imelistesse paikadesse ning olen oma rännakutel kohanud mitmeid imetoredaid inimesi. Milline on aga see kõige ilusam paik maa peal? Kas peaksin vastama Taizé klooster Prantsusmaal, millesse armusin esimesest pilgust? Või Iirimaa, kuhu ma üldse veel pole jõudnud, ent mis Smaragdsaarena minusuguseid rändajaid kaugeltki lummab. Või peaksin patriootiliselt kinnitama, et eks see kodune Eestimaa see ikka see kõige ilusam on? Eks ole omajagu tõde kõikides nendes vastustes. Ent elu palverännak on mulle õpetanud midagi väga olulist – kõige ilusam paik maailmas on see, kus on su lähedased ja sõbrad. Kõige ilusamaks muudavad ühe koha just need inimesed, kes näitavad sulle elu tõelisi väärtusi, kes aitavad sul näha ilu ümbritsevas ja ilu sinus eneses, kes ARMASTAVAD sind. Ja kui ma peaksin nende inimestega kasvõi kõledal tühermaal koos olema või jagama sünget niisket vangikongi, siis muudavad nemad selle paiga kõige kaunimaks maailmas. Jah, kõige ilusam paik maa peal on sõbra ja armsa inimese südames. :)

Armsad sõbrad! Tahan teile kõikidele, kes juhtute seda blogi lugema, soovida õnnistatud advendiaega. Soovin, et see oleks aeg, mil täituksid salasoovid ja Jumal juhataks teid märkama kallihinnalisi aardeid üksteises.

Õpetajate heaolu...

"Õpetajate keskliidu esimees on pöördunud hariduosakonna poole palvega toetada seadusandlikke abinõusid, mis kindlustaksid surmajärgse toetuse ja pensioni neile õpetajatele, kes surevad või saavad vigastada oma kohust täites."

Tsitaat Bel Kaufmani raamatust "Allakäigu trepist üles".

Postuumne pension, see kõlab uhkelt. Samamoodi nagu "kohust täites vigastada saanud" pedagoogid. Kas pole meie haridussüsteemil sellest üht-teist õppida! :D :D :D
Elagu bürokraatia või mis.

Aga raamat on igati väärt lugemist - kõiki neid tsirkulaare lugedes tuleb nutt peale...

Homme hakkan superkangelaseks...

Selline mõtlemapanev tera:

What we think, we become (Please don't think you are a superhero and don't try to fly)

Me muutume selleks, millele mõtleme (Palun ärge mõelge, et olete superkangelane ja ärge üritage lennata).

Ja ilmselt on soovitatav vältida ka teisi filmiklišeesid...
Siia juurde selline pilt:
Tõlge:
HOIATUS!
Mürgiste jäätmete sisse hüppamine ei anna teile supervõimeid.
See võib põhjustada ebasoodsaid tervislikke mõjusid - vaata joonis 1.a

Virtuaalne kohtumispaik

Kust mind õhtuti leida võib?

Kõige tõenäolisemalt siit: http://www.pereraadio.com/pildiraadio1/ vestlemas vahvate inimestega. Homme saab mõned näod reaalselt ka üle vaadatud, eks siis ole näha, kes millise varju all peidus on :D.

3 asja...

Laura, see armas inimene, saatis mulle niisuguse kirja, kus kirjas 3 asja, mida ehk inimesed ei tea tema kohta. Mõte selles, et igaüks saadab selle edasi ning kirjutab oma andmed sinna asemele.

Sellised naljakamad seigad siis minult:

3 ametit, mida olen pidanud: peesar, arheoloog, kohaliku väärisesemete hoidla juhataja

3 kohta, kus olen elanud: mungaklooster, koolimaja pööning, raadio stuudio

3 telesaadet, mida ma vaatan: Monk, Dr House, Imede põld (venekeelne)

3 kohta, kus olen käinud: Kabardiini-Balkaari oblasti pealinn Naltšik, Romeo ja Julia elupaik Verona, Linnusitasaar Eestis

Inimesed (pigem küll juba seltskonnad) kes mulle sageli e-maile saadavad: Pereraadio, lauliku tõlke tiim, spämmitiim

3 lemmiktoitu: Charlotte kook, vaarikakissell vahukoorega, kartulipuder seenekastmega

3 kohta, kus ma pigem meeleldi praegu oleksin: siin, seal ja igal pool :D (ma armastan praegust hetke just nii nagu see on)

3 asja, mida tahaksin selle aasta jooksul (ehk siis järgmine 12 kuud) teha: lõpetada ülikool, lugeda läbi piibel, saada vastust ühele teatud mind vaevavale dentoloogilisele küsimusele :D

Yearbook youself

Eile sattus mulle kätte populaarsust koguv lehekülg yearbookyourself.com

Tegemist siis sellise veebilehega, kus saad ennast asetada erinevate aastakümnete stiilide fotodele ja vaadata, kuidas oleksid sa välja näinud nt 1956. aasta kooli aastaraamatus. Selleks on vaja vaid ühte sellist fotot, kus sa vaatad otse kaamerasse ja kus ei ole näos väga suuri varje.
Kõik muu on suhteliselt kohandatav.
Sellega sai igatahes kõvasti nalja.

Minult siis mõned sellised tulemused:













1950 1960 1966 1968













1978 1984 1996 2000

:) Igatahes lõbu oli laialt. Ja tundub, et minu parimad aastad jäävad aega, kui ma polnud veel sündinud. :(

PS! Meeste pildid on veel naljakamad.

Ajast

Kuulasin just Rein Raua loengut Ida ja Lääne ajakäsitluse teemal. Sealt mõned mõtted...

Meie keelekasutuses on minimaalne ajaühik "sekund". Isegi, kui tahame väljendada lühemat perioodi kui sekund, kasutame selleks ikkagi mõistet "sekund" - millisekund, nanosekund jne. Sest hetk pikkusega sekund on meie mõistuse jaoks veel hoomatav. Sama on pikema ajaga. Suudame ehk haarata aega pikkusega "sajand", heal juhul ka "millennium", aga suuremat ajaühikut enam meie keelekasutuses ei eksisteerigi.

Budistlikus traditsioonis on aga asjad teisiti. Nende kõige lühem ajahetk on "ksana". Rein Raud tõi järgmise näite. Kui kujutame ette peensiidist rätikut, kus on 64 000 niiti, ja üliteravat mõõka, millega see siidirätik pooleks raiutakse. See raiumise hetk on ülilühike. Ksana on ajahetk, mis kulub siidirätiku ühe niidi murdumiseks, ehk siis 1/64000 siidirätiku pooleksraiumise hetkest. Niiöelda mitteametlikult on ksana umbes 1/75 sekundit ja päevas on 32 820 000 ksanat.

Samuti on neil pikema aja mõistmiseks väljend "kalpa". Kujutagem ette kaljut, mõõtudega 10x10x10 km. Kalpa on aeg, mis kulub selle kalju ärakulutamiseks, kui käia iga 100 aasta tagant ühe korra ja silitada seda siidirätikuga. Mõned allikad pakuvad kalpa suuruseks ka umbes 4 miljardit aastat. Ehk siis saaks ju öelda, et "kalpa" on see hetk, mille jooksul on eksisteerinud maailm. Kuivõrd erinev on see meie mõistest. Seda me lihtsalt enam ei haara.

Me ei haara ju ka tegelikult hetke, milles elame, sest niipea, kui oleme öelnud sõna "hetk", on see juba minevik. Praegune hetk on nagu punkt, millel pole mõõtmeid. Hetke pikkust ei saa mõõta, see on vaid murdepunkt mineviku ja tuleviku vahel. Ometi, kui suur tähtsus sellel on. Sellest, kuidas me seda mõõtmatult lühikest viivu kasutame, sõltub kogu meie ülejäänud tulevik, igal hetkel. Sellest küll loengus juttu ei olnud, aga ma ise olen mõelnud, kuivõrd iga väiksemgi tegu, mõte ja sõna võib kaasa tuua kujutletamatuid tagajärgi. Näiteks teen ma hetkel kogemata trükivea ja olen sunnitud selle kustutama. Selleks kulub sekund aega. Just tänu sellele, et olen kulutanud selle sekundi siin, tähendab seda, et jõuan midagi tegema sekund hiljem. Võib-olla päästab see näiteks mu elu. Ja ma ei saagi seda sageli teada. Minu meelest just selles avaldubki suuresti Jumala arm, et ta päästab meid üliväikeste muudatuste tegemisega niisugustest asjadest, millest me iial teada ei saa ja mille eest me iial muretsema ei pea. Võib-olla nt üks kirjaviga põhjustab selle, et keegi mõistab mind valesti ja ma saan sõimata. Mõtlen küll, et miks Jumal lasi sellel juhtuda. Mida ma aga ei tea, on see, et näiteks ilma selle kirjaveata oleks ma praegu nt auto alla jäänud. Millest kõigest oleme iga päev hoitud, see on kujuteldamatu, sest igas päevas on LÕPMATU hulk hetki ja seega ka LÕPMATULT palju asju, mis võivad valesti minna.

Aga ei lähe alati.

Ja on ka LÕPMATULT palju asju, mis võivad õigesti minna.

PS! Rein Raua loengut saab kuulata Ööülikoolis.